Fable II, nagu nimest järeldada võib on järg Fable mängule Xboxil, (kuri)kuulsa Peter Monyleux-i poolt. Kui mäletate oli aastaid tagasi ootusärevus suur kui xboxi platvormile oli tulemas Fable. Reklaamiosakonna töö, eesotsas mainitud P. Monyleuxiga oli uskumatu. Jäi mulje nagu olid tegijad ise ka oma mängust lihtsalt nii vaimustatud ja võibolla olidki aga siiski oli see vahest mänguajaloo suurimaks pettumuseks. Kas Fable oli siis nii halb? Ei probleem oli selles, et mängule anti jumalik staatus, lubati midagi revulutsioonilist, midagi enneolematut kuid välja tuli tavaline action-rpg.
Nüüd on käes Fable II tõetund. Jällegi oli reklaami töö suurepärane, vaatamata esimese mängu põrumisele sai Fable II väga kiiresti väga populaarseks. Seekord oldi lubadustega ettevaatlikum ja välditi nö õhulossi ehitamist. Lubadusi tehti: mäng on suurem kui Fables ilusam, kõik tegevused mängus mõjutavad mängu maailma, koosmängimise võimalus (co-op), avatud maailm (mine avasta ükskõik kus).
Selles ülevaates leian vastuse küsimusele, kas Fable II teeb au oma tegija lubadustele või vajub jällegi mänguajaloo häbikausta.
Fable II on rollimäng, mis leiab aset müsitilises maailmas täis huvitavaid tegelasi, maagiat, püsse, moraalseid valikuid ja uskumatult ilusaid päiksetõuse. Kuigi alguses ei pruugi seda muljet jääda on Fable II tegelikult suur mäng.
Mäng algab tegelase varajases lapsepõlves, kus lühikese aja jooksul hukkub peategelase õde. Peale paari aasta möödumist on tegelane meheks sirgunud ja eepiline kättemaksu ihaline seiklus võib alata.
Kuna Fable II on rollimäng siis toimub ka piisavalt kaklemist kõikvõimalike vastastega. Selles mängus on kaklus ja level-up süsteem tõepoolest innovatiivne. Puuduvad staatust näitavad numbrid (levelid) kuid siiski on alles kogemuspunktid (experience points), mis on väga leidlikult kolme kategooriasse jaotatud: lähivõitlus (melee), püssi/vibupüssi (ranged) ja maagia või nagu seda mängus kutsutakse will. Need kogemuspunktid on ka vatstavalt värvilised: Sinine, kollane ja punane. Kogemuspunktid kukuvad kakluse käigus vaenlast küljest väikeste värviliste keradena, mida tuleb parema päästikut all hoides endasse tõmmata. Seega kui mängija kasutab kakluses mõõka saab ta enamasti ka sinist ehk lähivõitluse kogemuspunkte. Kui mängijal on kogutud teatud hulk neid punkte saab ta nende eest menüüst osta erinevaid oskusi ja boonusied ning ka erinevaid loitse (spell). Lisaks spetsiifilistele, vastavalt relva kasutusle saadavaid koguemuspunktidele on olemas ka üldised (rohelised) kogemuspunktid, mis toetavad seal, kus muidu puudu võib jääda. Kuigi see kirjeldus võib keeruline tunduda, luban et kogu võitlus mängus on väga lihtne kuid samas piisavalt huvitavaks tehtud. Igal hetkel on kangelase kasutuses üks lähivõitluse relv, üks kaugele tulistamise relv ja maagia ning kõik need kolm võitlustaktikat on oma nupu alla paigutatud. Mõõk on X, püss/vibu on Y ja maagia on B. Kogu ülejäänud võitlus toimub neid nuppe erinevat moodi vajutades. Kõik see teeb vastaste teise ilma saatmise väga põnevaks ja huvitavaks ning samas lihtsaks. Seda peab ise proovima!
Teine tähtis osa mängust on tegelast ümbritsev maailm. Fable II ei ole mingi Crysis aga siiski on tegijad suutnud mängijaid (mind) wow! ütlema panna. Eriti väärivad mainimist päiksetõusud ja loojangud kui kõik varjud ja värvid uskumatult ilusad on. Näiteks oli juhus kus ma kolasin öösel ühe mereäärse linna agulites ja järsku avastasin, et taevas muutub kollakamaks ning päike tungib majadevahelt silma nii, et kui seista pimedas varjus on näha valguskiiri. Fable II on värviline ja see on vahelduseks väga hea. Kui näiteks mängida pikemat aega Gear of War-i ja Resistance 2 või isegi alles välja tulnud Killzone II-te siis võivad pidevad hallid ja pimedad toonid väga ära väsitada. Fable II on täis värve ja see on väga teretulnud vaheldus.
Lisaks visuaalsele ilule on mängu maailm ka täis elu. Linnade asunikud omavad isikupärasid, nad suhtlevad sinuga ja sinust ning reageerivad tegelasele vastavalt tema staatusele (hea/kuri). Üks huvitav lisa, mida tavaliselt mängudes ei leia on lapsed. Fable II on täis lapsi ja erinevates vanustes tegelasi, mis loob veelgi reaalsema tunde maailmast, kus mängid. Fable II-s saab ka oma pere ning kodu luua. Sidet mängumaailmaga aitab tugevdada ka tegelase parim sõber ja kaaslane – koer. Koer on peaaegu alati kangelasega koos ja näitab näiteks, kus varandust võib leida ning aitab ka võitlustes kaasa. Lisaks on selles ilusas, elavas maailmas pea võimatu ära eksida kuna, sarnaselt Dead Space-ile on ka Fable II-s olemas maha joonistatud spikker, mis vaikselt näitab kus suunas jooksma peaks.
Nii nagu ei ükski teine maailm, ei ole ka Fable II maailm siiski ideaalne. Nimelt lubadus: mine ükskõik kuhu, avasta kõike või nagu ma karbilt lugeda võin “Explore the landscape and openly roam the countryside..” ei ole päris täpne. Võibolla on asi minus aga mina tahan, et igas mängus oleks olemas võimalus hüpata, Fable II-s see puudub ja nii ei saagi väikse kallakuga alast edasi või üles. Ning võib tekkida väga piiratud mulje, nagu jookseks pidavalt mööda kraavi ja kindlaks määratud suunades. Ja vahest ongi nii. Siiski on võimalus hüpata teatud kohtades kui ekraanile ilmub teade, et siin kohas võib hüpata :) Fable II maailm ei ole ka täielikult avatud, enamus aladest on piiratud, kas lukustatud aiaga või on ligipääs muul moel võimatuks tehtud kuni teatud hetkeni mängu põhijutustuses (main story). Lisaks nendele piirangutele on Fable II tegelikult hunnik väikeseid maailmaid st. kogu mäng on aladeks jaotatud ja neid alasid ühendavad teed ehk laadimis kohad (loading point) kui tahad näiteks teise linna minna peab päris pikalt ootama kuni mäng laeb, seda isegi juhul kui olete mängu kõvakettale salvestanud. Laadimine aga viib mõtted kohe mängust eemale ja mängija ei ole enam nii sisse elanud kui enne laadimist. Ilma spoilereid andmata võin öelda ka, et lõpp oli minu jaoks liialt kiire ja lühike, st et just siis kui tundus, et hakkad võimsaks saama tuli lõpp. Peale nö lõppu innustatakse edasi mängima, maailm on veel alles ja avastamist jätkub. Mõned missioonid saavadki näiteks võimalikuks alles peale ametlikku lõppu.
Kuigi Fable II on suur, värviline ja võitlusmehhaanika poolest innovatiivne, leidub ikka väikseid puudujääke. Vaatamata nendele puudustele on Fable II vinge mäng ja uskumatult lahe seiklus. Ta ühendab endas nii palju erinevaid mängu žanreid ja selles mängus on alati midagi teha. Kui põhijutustus muutub liiga tõsiseks ja tahaks midagi vahelduseks teha on palju vabalt leitavaid kõrvaljutustusi (side-quests) ning tööotsi näiteks puuraiumine, pubides jookide serveerimine ja sepatöö – kõik väga lihtsad reageerimiskiirust kasutavad mängud. Kui raha napib võib õnne proovida ka mites erinevas hasartmängus.
Veel tahan kindlasti mainida mängu audiot. Muusika, dialoog, võitlushelid ja kõik muu heli on mängus suurepärane. Muusika on alati vastavalt olukorrale ja väga mõnus. Isegi menüü muusika on kummitavalt hea. Dialoog on loetud usutavalt ja üliilmekalt.
Jäi veel mitmeid väikseid lisasid ja huvitavaid asju, millest see ülevaade ei kirjuta, kuid mille avastamine mängijle huvi peaks pakkuma. Fable II on suur, nii suur et kõigest ei jaksa kirjutada. Siiski ei võrdleks ma seda Oblivioniga, nad on liiga erinevad mängud. Soovitan Fable II-te kõigile, tõepoolest see mäng sobib kõigile, ka teie tüdruksõbrale ja tema vanaemale – see mäng on lihtne kuid sügav ja kõik leiavad sealt midagi.
Nüüdseks on Fable II-le ka lisapakett Xbox Live-st saadaval, mis suurendab veelgi seda niigi massiivset mängu :). Fable II on ühtlasi ka esimene mäng mida Xbox 360 peal mänginud olen. Kui otsite kedagi, kellega mängida siis mind võib vabalt lisada.
Henri Potter
Platvorm: Xbox 360, PC
Hetke lemmikmäng: Gears of War 2
gamertag: codemasterz